Tõnis Saadoja eelmised näitused on tegelenud valgusetaju ja mälu vahendatuse ning tihendatusega: kuidas kontsentreerida läbi mitmete filtrite mälus olevaid valgusi.
Saadoja uus näitus „Kestev olevik“ mõneti jätkab valguse ja aja teemat, kuid ühtlasi teeb eksperimentaalse täispöörde. Siinne sari on maalitud en plein air (otsetõlkes: täisõhus), natuurist vabas õhus, iga maali valmimise aega on piiranud loodusliku valguse muutlikkus paari tunni jooksul. Nõnda on need maalid uurimused sellest, kui pikk on hetk, ja sellest, milline saab olla ühe kestva hetke ekvivalent lõuendipinnal. Mõnes mõttes on need maalid performatiivse kunstnikuteo dokumentatsioon, kuid teises – ja olulisemas – mõttes on nad meditatsioon selle üle, mida tähendab olevik ja kui kaua ta kestab, ehk siis – millal olevik valmis saab.

*

Antused: suhteliselt väikeste mõõtmetega lõuend, õlivärvid, pilk, mis otsib ja leiab mingi vaate ning võrdleb looduses ja lõuendil olevaid värvitoone, vaadatav ise – mingi okste, tüvede, teeservade kompositsioon, valgus. Ja aeg. Nende antustega tuleb saavutada see, et pilgule nähtavast jääb teatava usutavusega tõlge lõuendile. Maal lõuendil esitab olevikuhetke, üht kindlat valgusehetke. See tähendab, et maalimise aeg on piiratud, sest valgus muutub. Maalimise aeg on piiratud olevikuga, siin ei saa maalida minevikku ega jätta maali lõpetamist tulevikku. Olevikku määrab siin pilgu ja valguse ühine kestvus: olevikuhetk kestab nii kaua, kuni pilgu jaoks on valgus veel sama. See on pilgu ja valguse samasuses püsimise olevik, kusjuures samasust mõõtvaks etaloniks on sellestsamast valgusest tehtud maal lõuendil: kuni on võimalik maalida veel sama valgust, mida juba on hakatud maalima, kestab olevik.

See kestev hetk nõuab kontsentratsiooni. Kestmine on etümoloogiliselt seotud sõnatüvega „kesk“ – kesta tähendab „kesk-ta“, asuda millegi keskel, viibida milleski, ilma puudutamata selle servi. Hetke kestmine nõuab keskendumist, kestmises püsimist.

Kuigi siin on mõned maalid, mis täidavad kogu lõuendikaadri või püüdlevad harjumuspärase nelinurkse pildiformaadi poole, määrab kujutise ulatuvuse enamasti mitte kaader, vaid see, mille valib vaatest mingi sisemiselt tervikliku motiivina välja pilk. Me ju ei vaata kaaderhaaval, vaid okste, tüvede, maastiku kumeruste kulgemist pidi, valguse lahvanduste või säbrutuste kaupa, me vaatame mingit looduses leiduvat olevikuhetke, mis koondab pilgu oma dünaamikale. Ja olevikul on kestvus, aga kestvusel ei ole raami ega servi, ta asub keskendunud pilgus. Olevik ei saa tegelikult otsa, ta kestab, kuni teda ühel hetkel lihtsalt pole enam, on mingi uus olevik, aga tema olemusse ei kuulu lõppemine. Nõnda ka maal ei lõpe oma servades, ta lihtsalt on valmis saanud ühe valguse kestel.

Valminud ja seinale riputatud maal kestab teisiti, kuidas tahes, ta on juba jälg, mis elab oma elu. Kui lõuend on maalimise ajal olnud valguse käes, on ta hiljem toavalgel tumedam, kui oli see vaade, mida maaliti; kui lõuend on maalimise ajal olnud hämaras, on maal hiljem heledam. See on maali enda mälu maalimise hetkest, selle konkreetsetest antustest, maalija pilgu ja valguse ühise oleviku dünaamikast. Aga ta pole õigupoolest mälestuspilt või mälupilt („kuidas siis oli“).

Nüüd astub mängu juba vaataja olevik, mida vormib galeriiaknast või näitusevalgustist tulev valgus ning vaataja pilgu kestmissoov ja keskendumisvõime. Neid pilte tuleks vaadata korduvalt, erinevate valguste ja meeleoludega, sest kuna nad on elusa olevikuhetke tulemused, siis vajavad nad ka endaga suhtlema uusi kestvusi, uusi olevikke. Nad pole lõpetatud, nad on pelgalt valmis.