2024. aastal Konrad Mäe nimelise preemia pälvinud maalikunstniku tehnilisele virtuoossusele on raske leida sama kõrgetasemelist vastet. Kunstniku erakordselt pretsiisne ja peensusteni viimistletud maalikeel põhineb enamasti digitaalsel fotograafilisel kujutisel ning kontseptuaalsetel eesmärkidel abstraheeritud või nihestatud värvi- ja vormikompositsioonil.

Tema värske maaliseeria žanrimääratlus on vaikelu – prügiämbrisse visatud lõikelilledega. Madalmaades 16. ja 17. sajandil õitsele puhkenud allegooriliste ja sümbolistlike vaikeludega (stilleven) sarnaselt võime kunstniku motiivivalikust välja lugeda kriitilise kommentaari tänapäevase globaalse tarbimisühiskonna aadressil. Mitte miski ei räägi meist rohkem kui meist maha jääv prügijälg. Need on asjad, mida oleme väärtuslikeks pidanud ja nende ümber küüned enda poole tõmmanud, ent siis näiliselt justnagu ringi mõelnud ja need ära visanud.

Siin need vaikelud siis on, kõige kaduvust sümboliseerivad närtsivad lilled mustas plastämbris. Uus maaliseeria on teostatud maalikunstis pigem harva kasutataval ringikujulisel lõuendil, mida on alates renessansist nimetatud ka tondo-formaadiks. Klassikalises arhitektuuris on tondo’l enamasti ruumis ette nähtud kindel koht, kuid kõnealust maaliseeriat saab edukalt eksponeerida nii seina- kui ka põrandapinnal.

Katrin Piile maalikunst on hea näide peibutiskujutisest, tõepäraselt tuttavlikust silmapettest (trompe l’oeil) kahemõõtmelisel lõuendipinnal – hetkelisest aistingust, mil optiliselt äratuntav kujutis muutub ajus ühtäkki ruumiliseks, pilt ja ruum saavad üheks. Vaatajatena usume instinktiivselt, et see, mida me praegu näeme, on tõsi, kuigi meie mõistus annab märku, et see ei saa nii olla. Kuigi trompe l’oeil tuli oskusterminina kasutusele 19. sajandil, on kunstnikud selle naudingut tekitava efekti poole püüelnud aegade algusest peale.

Kui see on super- või hüperrealism, mida ta viljeleb, siis on Katrin Piile puhul ülivõrrete kasutamine iseenesest igati põhjendatud, kuid kui see on üldistatult kontseptuaalne fotorealism, siis on tulemus dialoogis maalikunsti ajaloo väärikate traditsioonidega.

Katrin Piile lõpetas õpingud Eesti Kunstiakadeemia maalikunsti erialal 2010. aastal, kuid on näitusetel esinenud juba alates 2006. aastast. 2019. aastast kuulub Eesti Maalikunstnike Liitu ja 2023. aastast Eesti Kunstnike Liitu. 2020. aastal pälvis ta oma elu ajal meisterliku lillemaalijana tuntud Malle Leisi pärijate väljaantava kunstipreemia. 2024. aastal premeeriti teda Konrad Mäe nimelise medaliga, mis on vanim ja kõrgeim erialane tunnustus maalikunstnikule Eestis, sest seda maalipreemiat saab reglemendi kohaselt pälvida vaid üks kord elus.

Saatetekst: Andreas Trossek
Graafiline disain: Ott Metusala