Mihkel Maripuu

Mihkel Maripuu “ALTERIX”

Neeme Külm

Nüüdisaegses skulptuuris võib laiemalt täheldada vastupanu ettekujutusele skulptorist kui objektide loojast. Nii võime mõnele näitusele minnes küll eeldada silmitsiseisu terve rea objektidega, kuid sisse astudes võib selguda, et tähtsaim on hoopis ruum ise. Mõni teine skulptor võib jälle luua pealtnäha midagi objektset, kuid see on sedavõrd “kirju” ja detailid omandavad niivõrd suure iseseisvuse tervikust, et objekt minetab ühtsuse, saab rohkeks ja poorseks, sattudes heal juhul lühiühendusse vaatajaisiksuse enda poorsusega.
On ka enam-vähem arusaadav, kust see protest tuleb. Skulptuur on ajalooliselt ikka olnud millegi või kellegi teenistuses. Isegi kui selle parimad näited sisaldavad alati midagi enamat kui pelgalt jõulist allutamissoovi, on see oluliselt piiranud skulptuuri mänguvälja, mis oma täies ulatuses võiks hõlmata kogu seda kummalist hallala objektilise ja ruumilise kogemuse vahel.
Neeme Külma looming näib sellele mänguväljale lähenevat kahest vastandlikust suunast. Ühelt poolt otsib ta ruumist pealtnäha teisejärgulisi detaile või kihistusi, et võimendada või kasvatada need millekski märksa jõulisemaks. Selles on midagi hiinalikku. Nagu kirjutab François Jullien, tuletatakse Hiina mõtlemises “meile lakkamatult meelde tõsiasja, et kui tilluke ka poleks lähtekoht, jõutakse tema kalduvust jätkuvalt rõhutades otsustavate tulemusteni. [&#8230;] See, mis ei katke, kaldub just selsamal põhjusel ‘laiali laotuma’, ‘paksenema’&#8217;, ‘tihenema’ ning omandab sellise regulaarse kuhjumise teel üha suurema konsistentsi, [pääsedes] lõpuks maksvusele kui ‘ilmsus’.” Külm panebki detaile või kihte kasvama suundades, milles need küll iseenesest ei oleks kasvanud, aga mis aitab neil oma uuel kujul “maksvusele” pääseda. Lõpptulemus on tihtipeale küll jõuline, kuid algab äärmisest tähelepanelikkusest ja on kantud aednikulaadsest hellusest. Samuti võib tulemus näida jämedakoeline, lausa jõhker, kuid on väljamängimiseks nõudnud käsitöölislikku filigraansust.
Teisalt aga loob Külm objekte, mis on oma vahetust ümbrusest täiesti lahus. Kohati näib, et need ei olegi mõeldud meeleliseks tajumiseks, vaid on suunatud otse mõistusele: kujutluste asemel tekitavad nad pigem (umb)mõtteid. Vahel seab ta külastaja silmitsi abstraktsete, geomeetriliste objektidega, millel pole algusest peale mingit kasutust ja mis mõjuvad arvutiprogrammist või joonestuslaualt tegelikkusse hüpanuna. Vahel jälle võtab ta mõne argielust tuttava objekti või märgi ning nihestab seda piisavalt, et see minetaks oma algupärase tähenduse ning omandaks mõistatuslikkuse. Sellelgi, objektikesksemal suunal on näilise lihtsuse saavutamine nõudnud palju nüansitundlikku tööd. Külm on nagu prantsuse kokk, kes katab oma kihistatud roa itaallasliku lihtsuse maskiga.
Kuigi see kehtib ehk kõigi heade kunstnike kohta, tundub mulle Külma puhul iseäranis kohane väita, et tema tegelik loomeobjekt on külastaja ja tema kogemus, eriti see osa kogemusväljast, mis jääb mängulisuse ja kummastavuse vahele. Oma ruumilistes sekkumistes nihestab ta meie harjumuspäraseid ootusi näituse “kasutamiskogemusele”, nagu ka harjumuspärasele asjadesse suhtumise viisile, küsides, mida see meis tekitab ja kuidas sellega toime tuleme. Küsib kaudselt, läbi hellalt sooritatud, hoolitsevate jõhkrustükkide ja peenelt viimistletud rohmakuse.
Täname! Näituse “en face” valmimisele aitasid kaasa Aksel Haagensen, Raili Keiv, Kadri Villand, Tarvo Porroson, Tiit Pääsuke, Karl Nagel, Viktor Gurov, Ott Metusala, Marko Smirnov, Alice Kask, Veiko Illiste, Johann Möldre, Eik Hermann, Virgo Pastak, Art Allmägi ja Valge Kuup Stuudio. Näitust toetavad Tallinna Kunstihoone ja Eesti Kultuurkapital.

Neeme Külm “en face”

Tõnis Saadoja

Tõnis Saadoja eelmised näitused on tegelenud valgusetaju ja mälu vahendatuse ning tihendatusega: kuidas kontsentreerida läbi mitmete filtrite mälus olevaid valgusi. 
Saadoja uus näitus „Kestev olevik“ mõneti jätkab valguse ja aja teemat, kuid ühtlasi teeb eksperimentaalse täispöörde. Siinne sari on maalitud en plein air (otsetõlkes: täisõhus), natuurist vabas õhus, iga maali valmimise aega on piiranud loodusliku valguse muutlikkus paari tunni jooksul. Nõnda on need maalid uurimused sellest, kui pikk on hetk, ja sellest, milline saab olla ühe kestva hetke ekvivalent lõuendipinnal. Mõnes mõttes on need maalid performatiivse kunstnikuteo dokumentatsioon, kuid teises – ja olulisemas – mõttes on nad meditatsioon selle üle, mida tähendab olevik ja kui kaua ta kestab, ehk siis – millal olevik valmis saab.
*
Antused: suhteliselt väikeste mõõtmetega lõuend, õlivärvid, pilk, mis otsib ja leiab mingi vaate ning võrdleb looduses ja lõuendil olevaid värvitoone, vaadatav ise – mingi okste, tüvede, teeservade kompositsioon, valgus. Ja aeg. Nende antustega tuleb saavutada see, et pilgule nähtavast jääb teatava usutavusega tõlge lõuendile. Maal lõuendil esitab olevikuhetke, üht kindlat valgusehetke. See tähendab, et maalimise aeg on piiratud, sest valgus muutub. Maalimise aeg on piiratud olevikuga, siin ei saa maalida minevikku ega jätta maali lõpetamist tulevikku. Olevikku määrab siin pilgu ja valguse ühine kestvus: olevikuhetk kestab nii kaua, kuni pilgu jaoks on valgus veel sama. See on pilgu ja valguse samasuses püsimise olevik, kusjuures samasust mõõtvaks etaloniks on sellestsamast valgusest tehtud maal lõuendil: kuni on võimalik maalida veel sama valgust, mida juba on hakatud maalima, kestab olevik.
See kestev hetk nõuab kontsentratsiooni. Kestmine on etümoloogiliselt seotud sõnatüvega „kesk“ – kesta tähendab „kesk-ta“, asuda millegi keskel, viibida milleski, ilma puudutamata selle servi. Hetke kestmine nõuab keskendumist, kestmises püsimist.
Kuigi siin on mõned maalid, mis täidavad kogu lõuendikaadri või püüdlevad harjumuspärase nelinurkse pildiformaadi poole, määrab kujutise ulatuvuse enamasti mitte kaader, vaid see, mille valib vaatest mingi sisemiselt tervikliku motiivina välja pilk. Me ju ei vaata kaaderhaaval, vaid okste, tüvede, maastiku kumeruste kulgemist pidi, valguse lahvanduste või säbrutuste kaupa, me vaatame mingit looduses leiduvat olevikuhetke, mis koondab pilgu oma dünaamikale. Ja olevikul on kestvus, aga kestvusel ei ole raami ega servi, ta asub keskendunud pilgus. Olevik ei saa tegelikult otsa, ta kestab, kuni teda ühel hetkel lihtsalt pole enam, on mingi uus olevik, aga tema olemusse ei kuulu lõppemine. Nõnda ka maal ei lõpe oma servades, ta lihtsalt on valmis saanud ühe valguse kestel.
Valminud ja seinale riputatud maal kestab teisiti, kuidas tahes, ta on juba jälg, mis elab oma elu. Kui lõuend on maalimise ajal olnud valguse käes, on ta hiljem toavalgel tumedam, kui oli see vaade, mida maaliti; kui lõuend on maalimise ajal olnud hämaras, on maal hiljem heledam. See on maali enda mälu maalimise hetkest, selle konkreetsetest antustest, maalija pilgu ja valguse ühise oleviku dünaamikast. Aga ta pole õigupoolest mälestuspilt või mälupilt („kuidas siis oli“).
Nüüd astub mängu juba vaataja olevik, mida vormib galeriiaknast või näitusevalgustist tulev valgus ning vaataja pilgu kestmissoov ja keskendumisvõime. Neid pilte tuleks vaadata korduvalt, erinevate valguste ja meeleoludega, sest kuna nad on elusa olevikuhetke tulemused, siis vajavad nad ka endaga suhtlema uusi kestvusi, uusi olevikke. Nad pole lõpetatud, nad on pelgalt valmis.
Saatetekst: Aare Pilv 
Graafiline disain: Ott Metusala 
Näituse dokumentatsioon: Stanislav Stepaško ja Paul Kuimet

Mihkel Maripuu “ALTERIX”

Teised näitused

Neeme Külm “en face”

Tõnis Saadoja „Kestev olevik”