Inimesel on alati olnud tõsised probleemid võõra teisega. Igaüks, kes pole üheselt mina ise, on see võõras teine. Muidugi, teine pole kaugeltki alati ohtlik. Aga vahel on. Mõnikord saame me sellest aru. Mõnikord ei saa. Siis on tavaliselt juba liiga hilja midagi korrigeerida. Kõik need lugematute põlvkondade jooksul ladestunud hirmutavad kogemused on meis nagu kandesõrestiku kokkukukkumise kaja. Me teame, kui see juhtuma hakkab.

Aga mis on kellegi jaoks ohtlik, pole tegelikult midagi muud, kui liigi bioloogiliste taluvuspiiride ületamine. Peaaegu kõigile inimestele on jääpankade vahele vette kukkumine kiirelt tappev, aga peaaegu kõigile pingviinidele on see tavaline jalutuskäik poodi toidu järele.

Siit jõuame Mihkel Maripuu maalide juurde. Minu esimene impulss oli, et ma vaatan eluvorme, kelle peamine bioloogilisel otsekanalil liikuv sõnum mulle on, et nad on mitmel erineval viisil ohtlikud ja neist on targem kaugele eemale hoida. Pole selge, kas nad söövitavad, hammustavad või ümbritsevad ja sulguvad. Igatahes on nad ületanud isegi lacaanliku reaalse ja moodustavad inimvormis eksisteeriva olendi jaoks loetamatuid ja ohutunnet genereerivaid elusaine välju.

Aga see on kõigest inimlik vaatepunkt. Kui mesilane, hai või orhidee kirjeldaksid oma kohtumist nende eluvormidega, poleks inimlikul ohutajul mingit tugevat positsiooni. Olendid suhtlevad looduses üksteisega vormides ja kanalitel, millest isegi teadusinfot valdaval inimesel enamasti aimugi pole. Need kujutatud elukogumid on võõrad, seda kindlasti, aga ohtlikkust neile inkrimineerida on inimese meetod. Saab öelda ainult, et me ei tea, kes nad on, mida nad teevad ja meil puudub füüsiline selgus, kuidas nende kehalisusega kohtuda. Hai vastus meid ei aita, aga meie enda vastus on ainult tühiselt väike murdosa võõra teisega kohtumiskogemust jagades.

Siit avaneb laiem küsimus – kuidas õppida vaatama tundmatut teist ilma pideva alalävise ohutundeta? Seda ohutunnet on meile õpetanud eluspüsimine, seda on võimendanud lugematud ulme- ja horrorfilmid. Paljuski on filmid teinud seda sellepärast, et nõelamise, hammustamise ja söövitamisega seotud kogemused on nii sügaval meie reaktsioonides, et pole midagi lihtsamat, kui neid mustreid kogu olemiskogemusest läbitungiva mõju saavutamiseks kasutada.

Aga võibolla saaks Mihkel Maripuu maale vaadates õppida seda teist poolt olemiskogemusest – kuidas mitte lasta oma evolutsioonilistel hirmudel võõra teisega kohtumist mürgitada. On mustmiljon teistsugust kohtumismustrit tundmatute eluvormidega suhtlemiseks. Iga võõras teine võib meile õpetada mõne uue meetodi. See, mis meile tundub organoidse vohanguna, on mõnele teisele olendile maastik ja siis veel mõnele teisele esivanemate mälestus.

Mõtleme selle peale.

Näituse saatetekst: Andrus Laansalu
Graafiline disain: Ott Metusala
Näituse dokumentatsioon: Stanislav Stepaško & Paul Kuimet