Tänapäeva lääne ühiskonnas on juurdunud uskumus, et saame iseennast ja meist väljapoole jäävat maailma hallata ja juhtida. Kontrollimine pakub turvatunnet ja vaigistab hirmu tundmatuse ees. Kontrolli puudumine – seotus, sõltumine, allumine – mõjub aga ahistavalt. Samas jääb ka osa iseendast meile alati teadvustamatuks ning kättesaamatuks. Ennast ja ümbritsevat juhtida püüdes toetume seega üha enam kujutlustele „minast“ ja maailmast, mis tegelikult ei allu meie tahtele. „Turvalised lõksud“ kutsubki mõtisklema teistsuguse loogika üle, milles kontroll ise ja vajadus selle järele paljastuvad tegeliku lõksuna.

Näitus toob kokku kunsti, milles käsitletakse kontrolli kui näilist kindlust. Teosed toimivad pingeväljas, kus võlu ja häiriv võõritustunne eksisteerivad kõrvuti – mugavusest saab ebamugavus ning tuttavlikkusest kummastus. Olgu tegemist digitaalsete fantaasiate, antropomorfsete looduskuvandite või lihvitud kehaesteetikaga – need konstruktsioonid paljastavad lähemal vaatlusel enda hapruse, pöördudes lõpuks oma lubaduse vastu.

Seda dilemmat kehastab Līga Spunde skulptuur, mis ammutab ainest nii „Bambi“ muinasjutust ja selle Disney ekraniseeringust kui ka trofeefotograafiast. Inimtekkelised käsitlused loodusest on sageli petlikud: metsikus ja oht taandatakse ning asendatakse sõbraliku nägemusega loomadest. Spunde esmapilgul tahtlikult eksitav teos toob esile liikidevaheliste suhete vaenuliku olemuse. Hirvest – muinasjutust tuntud Gobost – on saanud elutu objekt, kuid inimene poseerib kangelasena, uskudes endiselt, et valitseb looduse ning elu ja surma üle. Ka digijoonistusel „Üks väga igav mäng“ flirdib Spunde ambivalentsusega, kujutades stseeni maailmakuulsast elusimulatsioonimängust „The Sims“ – täieliku kontrolli ekstreemvormist. Ühelt poolt pakub arvutimäng teraapilist võimalust luua ideaalne minapikendus, kodu ja perekond, kuid teisalt muutub see täiuslik maailm peagi igavaks ning ajendab otsima põnevust olukordadest, kus avatarid viiakse viimase piirini. Taoline piiripealsuse kompamine ja enesepõletamine ilmneb lääne mugavas ja turvalises heaoluühiskonnas ka väljaspool mängu, kus spliini leevenduseks vajatakse ekstreemsusi. See on kontrolli-illusiooni viimane aste: loome kriisisituatsiooni, et tunda end kangelasena, kes näiliselt omatava kontrolli vabastab.

Kui Spunde teostes on loodus surutud simulatsiooni raamidesse, siis Madlen Hirtentreu installatsioon tuletab meelde, et loodusel on viise nende raamide murdmiseks. Hirtentreu laest laskuv lihasööjataim, mida kaunistavad pärlid ja metallist kihvad, on kultuuris üks levinumaid troope koletuslikust anomaaliast, mida inimesed kategoriseerivad kui tundmatut „Teist“. Need veidrad taimed tähistavad loomuliku korra pöördumist, mil „söödavast“ saab „sööja“, rippudes vaataja kohal vaikse meeldetuletusena looduse taltsutamatusest. Hirtentreu teine installatsioon „Haud Rolexil“ sümboliseerib inimliku korrastusprintsiibi hävimist: luksusobjektile on justkui meteoriidina langenud hauakivi, mis purustab kapitalismil ja senisel ajaarvamisel põhineva eluviisi. Lähemal vaatlusel võib hauakivi vorm meenutada ühesarvelist ninasarvikut – liiki, kes kahjuliku inimtegevuse tõttu elab looduslikult veel vaid Jaava saarel, viidates ökoloogilisele kriisile ja paljude liikide kaotatud tulevikule.

Materiaalsele maailmale ja sellele ebaproportsionaalse väärtuse omistamisele sekundeerib Ruudu Ulas, kes uurib seerias „Keerulised objektid“ meid ümbritseva keskkonna hillitsetud ja püsivat ebakindlust. Ulase fotodel kujutatud argised ruumid ja seal leiduvad esemed on justkui nihkes; neil pole otseselt midagi valesti, kuid miski jääb kriipima. Sageli esitleb Ulas fotosid installatiivselt ja viitab fotodel kujutatu ning ruumis loodu omavahelistele suhetele. Kaheosalises teoses toob Ulas esile, kui absurdne on eksklusiivsuse ja originaalsuse ihalemine maailmas, mida iseloomustab korduste ja koopiate reprodutseerimine. Samuti mängib Ulas fotokunsti põhiküsimusega tegeliku ja lavastatu vahekorrast, tuues sisse veel ühe „keerulise“ koha – tasandi, kus vaataja on vastuvõtlik kunstniku püüdlusele tema tegelikkuse tajuga manipuleerida.

Anaïs Goupy esitab sarnaseid küsimusi vahendatuse, autentsuse ja algupära kohta digisfääri ning sotsiaalmeedia suundumuste kontekstis. Goupy lammutab valitsevaid ilustandardeid ja ettekujutust perfektsest kehast, näidates, kuidas lääne diskrimineerivates raamides on keha muutunud kaubaks. Kunstnik põimib digitaalse ja analoogmaailma, kaasates maaliprotsessi tehisaru juhitud algoritme, millele on sisestatud spetsiifilised visuaalsed andmed. Inimlike ja masinlike võtete kombineerimisel sünnib trompe-l’œil ehk pettepilt. Nii saab inimkeha, mis on valdavalt meie enesekontrolli väljund ja minapildi osa, Goupy loomingus groteskselt deformeerunud välimuse. Nendes teostes on ideaalse keha esteetika küll äratuntav, kuid see mõjub kui kõverpeeglis või digitaalses tõrkes ehk glitch’is, rõhutades idealiseeritud kuvandi eksitavat olemust.

„Turvalised lõksud“ peegeldab ühiskonda, mis otsib pelgupaika pealispindsest ja illusoorsest. Meile loovad turvatunnet jäigad kategooriad, ergutavad simulatsioonid ja estetiseeritud keskkonnad ning kehad. Nendele konstruktsioonidele toetudes liigume üha kaugemale ettearvamatust ja loomulikust. Muutudes sellistest struktuuridest aga sõltuvaks, hakkame neid ise kinnistama ja taastootma, andes sel viisil võimu süsteemidele, mis meid tegelikult ohjes hoiavad. Nii selgub, et inimene on olemuslikult sõltuv ning kontrollitunne on vaid lohutav illusioon ehk mentaalne lõks.

Kuraator: Maria Helen Känd
Osalevad kunstnikud: Anaïs Goupy (Prantsusmaa), Liga Spunde (Läti), Madlen Hirtentreu, Ruudu Ulas
Graafiline disain: Ott Metusala