Neeme Külm “en face”

Tõnis Saadoja

Tõnis Saadoja eelmised näitused on tegelenud valgusetaju ja mälu vahendatuse ning tihendatusega: kuidas kontsentreerida läbi mitmete filtrite mälus olevaid valgusi. 
Saadoja uus näitus „Kestev olevik“ mõneti jätkab valguse ja aja teemat, kuid ühtlasi teeb eksperimentaalse täispöörde. Siinne sari on maalitud en plein air (otsetõlkes: täisõhus), natuurist vabas õhus, iga maali valmimise aega on piiranud loodusliku valguse muutlikkus paari tunni jooksul. Nõnda on need maalid uurimused sellest, kui pikk on hetk, ja sellest, milline saab olla ühe kestva hetke ekvivalent lõuendipinnal. Mõnes mõttes on need maalid performatiivse kunstnikuteo dokumentatsioon, kuid teises – ja olulisemas – mõttes on nad meditatsioon selle üle, mida tähendab olevik ja kui kaua ta kestab, ehk siis – millal olevik valmis saab.
*
Antused: suhteliselt väikeste mõõtmetega lõuend, õlivärvid, pilk, mis otsib ja leiab mingi vaate ning võrdleb looduses ja lõuendil olevaid värvitoone, vaadatav ise – mingi okste, tüvede, teeservade kompositsioon, valgus. Ja aeg. Nende antustega tuleb saavutada see, et pilgule nähtavast jääb teatava usutavusega tõlge lõuendile. Maal lõuendil esitab olevikuhetke, üht kindlat valgusehetke. See tähendab, et maalimise aeg on piiratud, sest valgus muutub. Maalimise aeg on piiratud olevikuga, siin ei saa maalida minevikku ega jätta maali lõpetamist tulevikku. Olevikku määrab siin pilgu ja valguse ühine kestvus: olevikuhetk kestab nii kaua, kuni pilgu jaoks on valgus veel sama. See on pilgu ja valguse samasuses püsimise olevik, kusjuures samasust mõõtvaks etaloniks on sellestsamast valgusest tehtud maal lõuendil: kuni on võimalik maalida veel sama valgust, mida juba on hakatud maalima, kestab olevik.
See kestev hetk nõuab kontsentratsiooni. Kestmine on etümoloogiliselt seotud sõnatüvega „kesk“ – kesta tähendab „kesk-ta“, asuda millegi keskel, viibida milleski, ilma puudutamata selle servi. Hetke kestmine nõuab keskendumist, kestmises püsimist.
Kuigi siin on mõned maalid, mis täidavad kogu lõuendikaadri või püüdlevad harjumuspärase nelinurkse pildiformaadi poole, määrab kujutise ulatuvuse enamasti mitte kaader, vaid see, mille valib vaatest mingi sisemiselt tervikliku motiivina välja pilk. Me ju ei vaata kaaderhaaval, vaid okste, tüvede, maastiku kumeruste kulgemist pidi, valguse lahvanduste või säbrutuste kaupa, me vaatame mingit looduses leiduvat olevikuhetke, mis koondab pilgu oma dünaamikale. Ja olevikul on kestvus, aga kestvusel ei ole raami ega servi, ta asub keskendunud pilgus. Olevik ei saa tegelikult otsa, ta kestab, kuni teda ühel hetkel lihtsalt pole enam, on mingi uus olevik, aga tema olemusse ei kuulu lõppemine. Nõnda ka maal ei lõpe oma servades, ta lihtsalt on valmis saanud ühe valguse kestel.
Valminud ja seinale riputatud maal kestab teisiti, kuidas tahes, ta on juba jälg, mis elab oma elu. Kui lõuend on maalimise ajal olnud valguse käes, on ta hiljem toavalgel tumedam, kui oli see vaade, mida maaliti; kui lõuend on maalimise ajal olnud hämaras, on maal hiljem heledam. See on maali enda mälu maalimise hetkest, selle konkreetsetest antustest, maalija pilgu ja valguse ühise oleviku dünaamikast. Aga ta pole õigupoolest mälestuspilt või mälupilt („kuidas siis oli“).
Nüüd astub mängu juba vaataja olevik, mida vormib galeriiaknast või näitusevalgustist tulev valgus ning vaataja pilgu kestmissoov ja keskendumisvõime. Neid pilte tuleks vaadata korduvalt, erinevate valguste ja meeleoludega, sest kuna nad on elusa olevikuhetke tulemused, siis vajavad nad ka endaga suhtlema uusi kestvusi, uusi olevikke. Nad pole lõpetatud, nad on pelgalt valmis.
Saatetekst: Aare Pilv 
Graafiline disain: Ott Metusala 
Näituse dokumentatsioon: Stanislav Stepaško ja Paul Kuimet

Tõnis Saadoja „Kestev olevik”

Katrin Piile

2024. aastal Konrad Mäe nimelise preemia pälvinud maalikunstniku tehnilisele virtuoossusele on raske leida sama kõrgetasemelist vastet. Kunstniku erakordselt pretsiisne ja peensusteni viimistletud maalikeel põhineb enamasti digitaalsel fotograafilisel kujutisel ning kontseptuaalsetel eesmärkidel abstraheeritud või nihestatud värvi- ja vormikompositsioonil.
Tema värske maaliseeria žanrimääratlus on vaikelu – prügiämbrisse visatud lõikelilledega. Madalmaades 16. ja 17. sajandil õitsele puhkenud allegooriliste ja sümbolistlike vaikeludega (stilleven) sarnaselt võime kunstniku motiivivalikust välja lugeda kriitilise kommentaari tänapäevase globaalse tarbimisühiskonna aadressil. Mitte miski ei räägi meist rohkem kui meist maha jääv prügijälg. Need on asjad, mida oleme väärtuslikeks pidanud ja nende ümber küüned enda poole tõmmanud, ent siis näiliselt justnagu ringi mõelnud ja need ära visanud.
Siin need vaikelud siis on, kõige kaduvust sümboliseerivad närtsivad lilled mustas plastämbris. Uus maaliseeria on teostatud maalikunstis pigem harva kasutataval ringikujulisel lõuendil, mida on alates renessansist nimetatud ka tondo-formaadiks. Klassikalises arhitektuuris on tondo&#8217;l enamasti ruumis ette nähtud kindel koht, kuid kõnealust maaliseeriat saab edukalt eksponeerida nii seina- kui ka põrandapinnal.
Katrin Piile maalikunst on hea näide peibutiskujutisest, tõepäraselt tuttavlikust silmapettest (trompe l&#8217;oeil) kahemõõtmelisel lõuendipinnal – hetkelisest aistingust, mil optiliselt äratuntav kujutis muutub ajus ühtäkki ruumiliseks, pilt ja ruum saavad üheks. Vaatajatena usume instinktiivselt, et see, mida me praegu näeme, on tõsi, kuigi meie mõistus annab märku, et see ei saa nii olla. Kuigi trompe l&#8217;oeil tuli oskusterminina kasutusele 19. sajandil, on kunstnikud selle naudingut tekitava efekti poole püüelnud aegade algusest peale.
Kui see on super- või hüperrealism, mida ta viljeleb, siis on Katrin Piile puhul ülivõrrete kasutamine iseenesest igati põhjendatud, kuid kui see on üldistatult kontseptuaalne fotorealism, siis on tulemus dialoogis maalikunsti ajaloo väärikate traditsioonidega.
Katrin Piile lõpetas õpingud Eesti Kunstiakadeemia maalikunsti erialal 2010. aastal, kuid on näitusetel esinenud juba alates 2006. aastast. 2019. aastast kuulub Eesti Maalikunstnike Liitu ja 2023. aastast Eesti Kunstnike Liitu. 2020. aastal pälvis ta oma elu ajal meisterliku lillemaalijana tuntud Malle Leisi pärijate väljaantava kunstipreemia. 2024. aastal premeeriti teda Konrad Mäe nimelise medaliga, mis on vanim ja kõrgeim erialane tunnustus maalikunstnikule Eestis, sest seda maalipreemiat saab reglemendi kohaselt pälvida vaid üks kord elus.
Saatetekst: Andreas Trossek 
Graafiline disain: Ott Metusala 
Tehniline tugi: Erkki Kadarik 
Näituse dokumentatsioon: Stanislav Stepaško ja Alana Proosa

Neeme Külm “en face”

Teised näitused

Tõnis Saadoja „Kestev olevik”

Katrin Piile „Miski ei õitse alati – pärast natüürmorti”