Totrust ja tähendust on nii raske eristada.
– Toomas Paul

Kui ma Augustiga eelmisel nädalal kohtusin, olin täiesti kindel, et olen kõige ebasobivam Saatja-Kirjutaja tema näitusele.

Ta kapi peal oli Peter Sloterdijku raamat, ta rääkis mulle Flannery O’Connorist – kelle austaja olen olnud juba ammu – ja sinna otsa ühe kuulsa kalaanekdoodi David Foster Wallace’ilt. Ta vältis aga suhet religiooni ja õhtumaade kristliku filosoofiaga, mida ma lootsin pidada kogu meie kohtumise ja teksti aluseks. August tõi mitmeid kordi välja, et tema jaoks on oluline neutraalne looduse, mitte kultuuri silm, mis ei (üle)tõlgenda kõiki sümboleid, ikoone ja indekseid. Enda peas mõtlesin, et kust küll leida sellist kirjutajat, kel poleks „kultuuri“ silma.

Vaatasin Augusti maale seinal ja sain aru, et olen täielikult läbi imbunud erinevatest semiootilistest koodidest – mu bakalaureuseaegne fanatism Madalmaade renessansist, religioon, veerandkohaga usklik ja mis kõik veel. Mu peast jooksid läbi ainult kristlikud narratiivid, Dürer-Luther-Memling-Sittow jne. Tema seevastu rõhutas, et sisu ja kunstiajalooline referents pole olulised. See on alusmaterjal, millega manipuleerida ja edasi töötada. Oluline on formaalne aspekt ja tehniline meisterlikkus: õppida meistritelt, kuid minna sealt ise edasi. Protsess on peamine.

August näitas karpides olevaid lõputuid värvipigmendikatseid, väljatöötatud ekraani- ja valgustuslahendusi, mis aitasid tal uurida vanu maale lähemalt. Mulle tundus, et need on justkui tema tõeotsingud. Ta ilmselt ei lubaks endal mängida ajaloolise mateeriaga enne, kui on sellele austust avaldanud ehk jõudnud sisuliselt selle naha alla.

Vestluse jätkudes tundus mulle aga, et ta on süžeelise poole endas juba lahendanud ja seda poolt ta minuga ei jaga. Usaldasin ennast piisavalt, et aru saada, et techne ei saanud olla siin ainus.

Samal õhtul saatis ta mulle midagi Flannery O’Connorilt ja mulle meenus, et kirjanik ütles enda kohta umbes nii: ta on usklik, kelles avaldub tugevalt modernne teadvus. Ma arvasin midagi sama Augusti kohta – ja nahk on selle kõige katteelund.

Sealt algabki tema jaoks maal kui tehniline protsess kui kontseptsioon. Jagades piisavalt alandlikkust ajaloo, usu ja moraali vastu, liigub ta tehnilisele tasandile. Läbi sobiva pigmendi, valguse, suurenduse, hirmu ja isikliku pingutuse jõuab ta piisavalt lähedale vanale meistrile. Siis ühtäkki pidurdab ja hävitab selle. Puhas jäljendus oleks naiivne, kriitikavaba ja igav nagu akademistlik maal.

Ehk ongi oluline minna piisavalt lähedale, et siis eemalduda. Jõuda maali naha alla ja siis valida enda tee.

Aga ehk ma eksin täielikult.

Ma lahkusin sealt kerge vihmasaju käes ja mõtlesin, et ilmselt kirjutan selle teksti – ja lasen minna sel. Las autor sureb, las tekst elab oma elu. Peaasi, et ma ei teeks liiga kunstniku ausale meetodile kuratooriaalse keerulise sõnapahvakuga, mis ilutseb eneses, kuid päeva lõpuks närbub nagu kraavilill uhkes disainvaasis.

18. August 2026
kuskil kõrgel Kesk-Euroopa kohal

Näituse saatetekst: Triin Metsla
Graafiline disain: Ott Metusala