Neljapäeval, 10. septembril kell 19 avatakse Tütar galeriis kunstnik August Saia isikunäitus „Värvinahas“.
Kunstiteadlane Triin Metsla märgib näituse saatetekstis: „Vaatasin Augusti maale seinal ja sain aru, et olen täielikult läbi imbunud erinevatest semiootilistest koodidest. /.../ Tema seevastu rõhutas, et sisu ja kunstiajalooline referents pole olulised. See on alusmaterjal, millega manipuleerida ja edasi töötada. Oluline on formaalne aspekt ja tehniline meisterlikkus: õppida meistritelt, kuid minna sealt ise edasi.
Sealt algabki tema jaoks maal kui tehniline protsess kui kontseptsioon. Jagades piisavalt alandlikkust ajaloo, usu ja moraali vastu, liigub ta tehnilisele tasandile. Läbi sobiva pigmendi, valguse, suurenduse, hirmu ja isikliku pingutuse jõuab ta piisavalt lähedale vanale meistrile. Siis ühtäkki pidurdab ja hävitab selle. Puhas jäljendus oleks naiivne, kriitikavaba ja igav nagu akademistlik maal.
Ehk ongi oluline minna piisavalt lähedale, et siis eemalduda. Jõuda maali naha alla ja siis valida enda tee."
August Sai (1983) on maalikunstnik, kes on pidevas dialoogis lääne pildi traditsiooniga. Kunstniku teosed koonduvad maaliseeriateks, milles Sai põimib kokku visuaalseid vihjeid (visuaalses) kultuuris korduvatele mustritele ja võtetele, mille ümbermängimiseks otsib autor enda jaoks uusi käike. Maali materjaliga mängu käigus kihistuvad kunstniku teosed tema enda läbielamistega.
Tema ainestiku valik lähtub peamiselt motiivide formaalsetest omadustest ning hõlmab nii kujutisi kunstiajaloost, kaadreid filmidest kui ka lavastatud fotosid. Kunstnikule on oluline hoolikalt maalitud kujutise illusiooni vastandamine maalitud pinna enda materiaalsusele või vastava visuaalse keele struktuurile, peegeldades sellega nägemise kahemõttelisust ning konflikti kahe silmapaari vahel. Üks silmapaar, mis justkui kuulub ainult talle ja teine, mis vaatab kultuuri vahendusel ning paratamatult ei näe seda, mis on, vaid seda, mida ta usub.
August Sai on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maalieriala (BA, 2010) ja täiendanud end FLACC Workplace for Visual Artists residentuuriprogrammis Belgias (2010). Kunstniku viimaste isikunäituste hulka kuuluvad „Värvi lugu” (Hobusepea galerii, 2020) ja „Kakskümmend käänet” (Draakoni galerii, 2018).
