„—ja kusagil olen mina
ma olen seal kusagil
see pole kusagil
vaid siin
minu sees“

Maria Kapajeva „aastapikkune karje“

Liis kutsus mu mängu ja esitas väljakutse, ise tõdes möödaminnes, et ära mõtle üle, aga sellegipoolest siin me siis oleme – vähemalt 6 artiklit, 2 ööülikooli loengut ja 2 loetud magistritööd hiljem – mina, kes ma kirjutan saateteksti, teosele, mis ei ole veel käegakatsutavat kuju võtnud ja Liis, kes on valmis asetama oma keha tühja galeriiruumi. Ruumi, mis on ühtaegu avalik ja samas eksklusiivselt ligipääsmatu. Liisi soov on seda tehes ise üllatuda pannes end situatsiooni, mis on magusalt ebamugav avalikult, olles teadlik, et selles on nii teadmatust kui aimamisi reegleid. Samavõrd kui oma tuba ja sisemine ruum, huvitab teda ka väline keskkond, kuhu ta asetab oma justkui mittekuuluva keha. Liisi sõnul: “Magus on prominentne asukoht Noblessneri kvartalis, kuhu mul on nii kunstniku kui kodanikuna vähe asja — mul pole midagi, mida müügigaleriis müüa ega raha, mida selles kvartalis kulutada. Olen justkui tarbetu keha tarbetus ruumis tarbimisajastul. Ja sel on hindamatu väärtus – vabadus.”

Tütar galerii puhul on ruum juba iseenesest lava ja sinna ei pea isegi sisenema, et saada osa selle sees toimuvast. Kui Liisi keha siseneb galeriisse augusti alguses, siis on ta seal nagu klaasakvaariumis kogu eelootava protsessi vältel. Selles on intrigeeriv vastuolu – oled justkui turvalises ruumis, aga samal ajal võid vaadelda iseennast võtmas mingit rolli ja teisi inimesi oma argirütmis sellest väljaspool, kes võivad ka sind vaadelda. Sel moel saavad mõlemad osaks sellest, milliseks kujunevad mängureeglid vaadatava ja vaataja vahel. Need võivad olla ühekordsed või igapäevased, füüsilise kohtumise näol rangelt ametlikult avatud aegadel või hoopis vahendatud kujul läbi Instagrami konto. Kui Liis ise on enda kohta öelnud „Olen kasvanud mustas kastis, flirtinud valgetel väljadel, igatsenud hall-ala.”, siis kus ta nüüd on? Kas ta liigub mängualal enda ja meie turva- ja taluvuspiiri vahel? Seda aitab ehk avada Eik Hermann, kes on meid mõlemaid inspireerinud ja viitab oma ööülikooli loengus „mänguruum ja linnaruum“ sellistele piiridele James P. Carse sõnadega: „Piiride sees toimuvast mängust on äkki isegi tähtsam see mäng, mis toimub piiridega. Selline mäng, mis võtab piirid ise ka mängu ehk kui tegutseme me nö piiri peal. Me teeme seda mõnikord selleks, et ära tunda piire enda ja teiste vahel, et aru saada, millal me oleme liiga kaugele läinud. Mõnikord me teeme seda selleks, et avardada neid piire enda sees nii mugavuse kui taluvuse osas.“

Liis palus mind seda saateteksti kirjutama teades, et ma pole seda varem teinud, aga andes loa, et ta usaldab protsessi ja on valmis üllatuma. Selgus, et olen üsna paljusid tema eelnevatest töödest kogenud, aga omaette küsimus on, et kas see annab mulle eelise tema veel kuju võtmata tööst kirjutamisel või lihtsalt näitab, et olen tema fänn? Tristan Priimägi on öelnud, et ideaalis peaks kriitik olema kunstniku fänn, kes on nõus meeletus koguses aega panustama kahtlaste panuste peale, aga ühtlasi ka see, kes nõuab sama kunstnikult ehk ka kunstnik ise peaks olema fänn (muidu tekib küsimus, et miks inimesed, kes keskpärast kunsti toodavad, seda üldse teevad, sest tundub, et nad ei ole südamega asja juures?). Usun, et nende parameetrite järgi oleme Liisiga parajad vastased küll. Lihtsalt ja otsesõnu öeldes köidab mind Liisi juures miski tema olemuses, mida on tunda nii tema kohalolus kui töödes. See miski, mis tungib läbi, läheb naha alla, on vahetu ja vahe, selline selge, sügav, klaar tunnetus. Liisis on mõtteselgust ja oskust ootamatuid küsimusi küsida, on kainust, millest ei puudu mängulust. Liis ootab, et meie dialoogipartnerina ka teda ennast kui loojat üllataks. Liisi töid kogedes olen tundnud kuidas ta koreografeerib minu pilku, tähelepanu, kohalolu ja samas ise ootab vaikselt ruumis (kapinurgas) üllatust, väljakutset – mis tekitab küsimuse, kus on siin ruum tema enda üllatamiseks?

Seda teksti kirjutades pean tunnistama, et oma rolli puhul kuraatorina olen olnud inspireeritud ühe kolleegi mõtteviisist, et kureerimine avaldub eelkõige läbi tegude ja mitte tekstide või avalike arutelude, kas ideoloogilistel või esteetilistel teemadel, ehk läbi sellise ruumi loomise, mis on piisavalt paindlik, et reageerida esilekerkivatele vajadustele ja turvaline, et saaks võtta kunstilise läbikukkumise riske. Pean tõdema, et eelistan jätkuvalt tegusid sõnadele ja seega eeldan, et antud juhul loeb selle teksti loomine minu poolt kui tegu. Eelnevaga haakuvalt leian Liisi magistritööst, et ka teda kõnetavad seesugused ruumid ehk Liisi sõnadega: „Kaasaegne kunst ja kunstnik vajab avaldumiseks mitte toimivaid valmis süsteeme, vaid vabadust liikuda fikseeritud süsteemide vahel, võimekust painduda ja kohaneda vastavalt ajale. Minu kui kunstniku roll on hoida end sõltumatuna funktsioneerivast, valmis mudeldatud maailmast selleks, et ka kõige kasinamatel aegadel hoida elus hindamatut kapitali – kujutlusvõimet.“

Läbi aegade olen imetlenud Liisi tundlikkust ja hoolikust, millega ta valib kus ta end avab ja millise jälje tema teod jätavad. Olen kogenud seda, et Liisi suhe erinevate ruumidega on lummav. Minu saatetekst ainult aimamisi aimab, milliseks võib kujuneda Liisi suhe Tütar galerii ruumiga – kuidas see ruum ennast avab või kuidas Liis end selles ruumis avab. Selle taustal on kindlasti aktuaalsed Liisi käivitavad küsimused nagu näiteks – kuidas kaasaegne inimene tajub maailma ja kuidas tekivad ühendused eri reaalsusi esindavate kehade vahel? Liis on ise tõdenud, et ta otsib „Valget lehte, puhast pinda, sellist neutraalset kohta, mis annaks, mitte ei neelaks minu energiat ning lubaks võimalikult demokraatlikul viisil teiste kaasaegsetega kohtuda.“. Sellist ruumi ja seisundit, mida ta väidetavalt ise on kogenud ühel korral ootamatult mustas kastis, milles kohtusid kohale tulnud inimesed, kes jagasid üksteisega tunni oma elust, midagi kartmata, jagades vabadust ja vastutust.

Lugedes Liisi varasemaid kirjutisi jäi mulle silma selline mõiste nagu – arusaamise vastutus. Seda eriti arvestades Liisi tundlikkust kaasaja suhtes ja küsimusi selles osas, mida üldse on vaja või mõistlik teha siin ja praegu. Arusaamise vastutusest räägib Mihhail Lotman oma ööülikooli loengus, millest tahan välja tuua kaks haakuvat mõttekäiku, mis puudutavad Liisi kui loojat ja mind kui tema tööst kirjutajat, kes praktiseerib arusaamist. Lotman väidab, et loovus on ennekõike eneseväljendamise oskus ja iga kunstnik sõltumata oma distsipliinist loob iseennast ja on oma loomingu materjal. Arusaamine on justkui vastupidine protsess – see ei väljenda iseennast vaid on püüd seda, mida keegi väljendab kuidagi enesesse paigutada. Ühtlasi on loomingu ja arusaamise ühisosaks askees – mõlemal puhul inimene ületab oma egoismi piire, loobub iseendast mingisuguste teiste kõrgemate eesmärkide nimel. Seega võib öelda, et reaalne mõistmine eeldab seda, et ma pean loobuma, vähemalt osaliselt, iseendast ehk tegema endasse mingisuguse ruumi teise inimese jaoks.

Seega, võiks eeldada, et koos Liisiga tekib meil võimalus järgi proovida, kas oleme piisavalt valusalt ärksad ja teadlikud maailmas toimuvast ning hoolimata kõigest sellest valmis looma mõistmiseks piisava ruumi enda sisse?

Näituse saatetekst: Annika Üprus
Fotod: Alana Proosa
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital