Vahel on küsimus mitte selles, kuidas kunstiteos tühjusest luua, vaid kuidas kunstiteos kusagilt välja puhastada. Kärt Hammer ja Simon Sebastian Laumann on arheoloogid. Nad ratsutavad visuaalse müra sisse, kus on tõmbed ja kraaped, ruudud ja motiivid, vormid ja väänded. Nad ratsutavad sinna, kus pulbitseb ja keeb, iga nurga taga on mingi värviline karje, geomeetriline sekkumine, keegi on küüntega kraapinud seina sisse oma tõmbed – ja nende asi on sellest kõigest oma pintslikeste ja kirvekestega puhastada välja õige vorm, laik, plärtsatus.

Kärt Hammer on siiani esinenud sageli minimalistlike maalidega, kus on must ja siis veel musta. Nüüd on käsil aeg, mida saja aasta pärast kirjeldatakse ilmselt kui “Hammeri õnnelik periood”. Musta alt on välja sulanud kollased larakad, jumal teab kust võetud sirgeldused, eelajaloolised laigud. Hammer ei ole kunagi osanud olla väga täpne kunstnik: kaheldav, kas ta suudab sirget joontki tõmmata, rääkimata värvipindade täpsest kaardistamisest või “tundlikust segamisest”. Hammer pigem märatseb. Hammer ei ole noodikiri. Hammer on stiihia.

Ta ise on proovinud oma segaseid tunge sõnastada. “Tööprotsessi sees toimub kunstnikul ideeline üleküllus või kuhjumine nii teoreetiliselt kui visuaalselt ning sellest sitahunnikust, mis algul tundub vb [võib-olla – toim.] jube keha kõik, tuleb end välja kaevata ja üleliigne maha raputada, selguseni jõuda,” ütleb ta. Aga selguseni ta siiski ei jõua. Mingit ahaa-elamust ei saabugi. “Midagi võiks nagu natuke pooleli olla,” ütleb Hammer, kelle tööd on nagu ootamatud sügavad tundelahvatused mis tulevad ja lähevad, aga vaatamata sellele kestavad mingis igavikulisuses dimensioonis.

Simon Sebastian Laumann tuleb Euroopast ning tema maalikihistustes on küll samavõrd spontaansust, aga samas aimtavat kultuuriajalugu. Kihid, mis sinna on sadestunud, ei olegi võib-olla alati Laumanni enda poolt pandud. Mingid mütoloogiad. Mingid märgid. Tee või ära tee neid, nad on kutsumata külalised, kes irvitavad Laumanni korraldatud orgiatel. Viited millelegi. Kajad millestki. Laumanni kunst võiks olla trash, kui ta ei oleks maniakaalne. See kõik pole suvaline.

Laumanni palavikulisus näib olevat – nagu iga obsessioon – metoodiline. Kõik jätkub ja kordub, kasvab ja topeldub. Tema tööd mõjuvad väljalõigetena mingitest suurematest massiividest. Ta pole liikunud mitte väiksemast suuremaks, vaid maalinud esmalt terve maailma täis ja rebinud siis sellest maalitud maailma ihust välja erineva suurusega tükke. Neid lähemalt vaadates näeme, kuidas paksu naha sisse on vajutatud sügavad vaod, kõige alt kumamas aga mingi tuha ja mulla järele lõhnav algusaegade tume tukse.

Võib-olla selline ongi kaasaegne kunst. Selline, mis avaneb pärast infoorgiat järgmise päeva varahommikul. Laua peal riismed ja jäägid. Keegi on hõõrunud laua sisse kõik, mis ta on kätte saanud. Nurgas vedeleb kellegi oksendatud värviline larakas, keegi on rebinud maha elegantsed kardinad, keegi on tantsinud oma poolporiste saabastega kujundite supikausis, kust neid on pritsinud igale poole. Aga laiali ei ole mindud. Kaks tüüpi märatsevad edasi. Hõõruvad. Rebivad. Loobivad. Maalivad. Veavad jooni. Viskavad värve. Sirgeldavad. Kratsivad. Kraabivad. Uluvad. Kustutavad. Paiskavad. Joobuvad. Irvitavad. Kritseldavad. Jätkavad. Jätkavad. Jätkavad.

Näituse saatetekst: Eero Epner
Graafiline disain: Ott Metusala
Paigaldustugi: Erkki Kadarik

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.