Dénes Farkas

2026 Tytar Galerii Denes Farkas Koduleht 3200x2000px Kavand 02 11 EST

Neljapäeval, 12. novembril kell 18.00 avatakse Tütar galeriis foto- ja installatsioonikunstnik Dénes Farkasi isikunäitus „Herbaarium“. Näitus jääb avatuks 10. jaanuarini ning on publikule tasuta. Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Tütar galeriis avatakse Dénes Farkasi isikunäitus

Dénes Farkas „Herbaarium“

August Sai

DGI7861 vaike

Värvinahas #1 (2025)

DGI8037 f vaike

Värvinahas #2 (2025)

DGI8056 fd vaike

Värvinahas #3 (2025)

DGI7906 fdf vaike

Värvinahas #4 (2026)

DGI8118 fe vaike

Värvinahas #5 (2026)

DGI8094 f vaike

Värvinahas #6 (2026)

DGI8160 f vaike

Värvinahas #7 (2026)

DGI7987 f vaike

Värvinahas #8 (2026)

DGI7932 f vaike

Värvinahas #9 (2026)

DGI7977 vaike

Värvinahas #10 (2026)

DGI8186 vaike

Värvinahas #11 (2026)

DGI8238 d vaike

Värvinahas #12 (2026)

DGI8235 d vaike

Värvinahas #13 (2026)

DGI8282 d vaike

Värvinahas #14 (2026)

2026 Tytar Galerii August Sai Koduleht 3200x2000px Kavand 27 08 A EST

Neljapäeval, 10. septembril kell 19 avatakse Tütar galeriis kunstnik August Sai isikunäitus „Värvinahas“. Kunstiteadlane Triin Metsla märgib näituse saatetekstis: „Vaatasin Augusti maale seinal ja sain aru, et olen täielikult läbi imbunud erinevatest semiootilistest koodidest. /.../ Tema seevastu rõhutas, et sisu ja kunstiajalooline referents pole olulised. See on alusmaterjal, millega manipuleerida ja edasi töötada. Oluline on formaalne aspekt ja tehniline meisterlikkus: õppida meistritelt, kuid minna sealt ise edasi.Sealt algabki tema jaoks maal kui tehniline protsess kui kontseptsioon. Jagades piisavalt alandlikkust ajaloo, usu ja moraali vastu, liigub ta tehnilisele tasandile. Läbi sobiva pigmendi, valguse, suurenduse, hirmu ja isikliku pingutuse jõuab ta piisavalt lähedale vanale meistrile. Siis ühtäkki pidurdab ja hävitab selle. Puhas jäljendus oleks naiivne, kriitikavaba ja igav nagu akademistlik maal.Ehk ongi oluline minna piisavalt lähedale, et siis eemalduda. Jõuda maali naha alla ja siis valida enda tee."August Sai (1983) on maalikunstnik, kes on pidevas dialoogis lääne pildi traditsiooniga. Kunstniku teosed koonduvad maaliseeriateks, milles Sai põimib kokku visuaalseid vihjeid (visuaalses) kultuuris korduvatele mustritele ja võtetele, mille ümbermängimiseks otsib autor enda jaoks uusi käike. Maali materjaliga mängu käigus kihistuvad kunstniku teosed tema enda läbielamistega.Tema ainestiku valik lähtub peamiselt motiivide formaalsetest omadustest ning hõlmab nii kujutisi kunstiajaloost, kaadreid filmidest kui ka lavastatud fotosid. Kunstnikule on oluline hoolikalt maalitud kujutise illusiooni vastandamine maalitud pinna enda materiaalsusele või vastava visuaalse keele struktuurile, peegeldades sellega nägemise kahemõttelisust ning konflikti kahe silmapaari vahel. Üks silmapaar, mis justkui kuulub ainult talle ja teine, mis vaatab kultuuri vahendusel ning paratamatult ei näe seda, mis on, vaid seda, mida ta usub.August Sai on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maalieriala (BA, 2010) ja täiendanud end FLACC Workplace for Visual Artists residentuuriprogrammis Belgias (2010). Kunstniku viimaste isikunäituste hulka kuuluvad „Värvi lugu” (Hobusepea galerii, 2020) ja „Kakskümmend käänet” (Draakoni galerii, 2018).

Värvi nahas 9 fragment

Tütar galeriis avatakse August Sai isikunäitus

Totrust ja tähendust on nii raske eristada. – Toomas Paul Kui ma Augustiga eelmisel nädalal kohtusin, olin täiesti kindel, et olen kõige ebasobivam Saatja-Kirjutaja tema näitusele. Ta kapi peal oli Peter Sloterdijku raamat, ta rääkis mulle Flannery O’Connorist – kelle austaja olen olnud juba ammu – ja sinna otsa ühe kuulsa kalaanekdoodi David Foster Wallace’ilt. Ta vältis aga suhet religiooni ja õhtumaade kristliku filosoofiaga, mida ma lootsin pidada kogu meie kohtumise ja teksti aluseks. August tõi mitmeid kordi välja, et tema jaoks on oluline neutraalne looduse, mitte kultuuri silm, mis ei (üle)tõlgenda kõiki sümboleid, ikoone ja indekseid. Enda peas mõtlesin, et kust küll leida sellist kirjutajat, kel poleks „kultuuri“ silma. Vaatasin Augusti maale seinal ja sain aru, et olen täielikult läbi imbunud erinevatest semiootilistest koodidest – mu bakalaureuseaegne fanatism Madalmaade renessansist, religioon, veerandkohaga usklik ja mis kõik veel. Mu peast jooksid läbi ainult kristlikud narratiivid, Dürer-Luther-Memling-Sittow jne. Tema seevastu rõhutas, et sisu ja kunstiajalooline referents pole olulised. See on alusmaterjal, millega manipuleerida ja edasi töötada. Oluline on formaalne aspekt ja tehniline meisterlikkus: õppida meistritelt, kuid minna sealt ise edasi. Protsess on peamine. August näitas karpides olevaid lõputuid värvipigmendikatseid, väljatöötatud ekraani- ja valgustuslahendusi, mis aitasid tal uurida vanu maale lähemalt. Mulle tundus, et need on justkui tema tõeotsingud. Ta ilmselt ei lubaks endal mängida ajaloolise mateeriaga enne, kui on sellele austust avaldanud ehk jõudnud sisuliselt selle naha alla. Vestluse jätkudes tundus mulle aga, et ta on süžeelise poole endas juba lahendanud ja seda poolt ta minuga ei jaga. Usaldasin ennast piisavalt, et aru saada, et techne ei saanud olla siin ainus. Samal õhtul saatis ta mulle midagi Flannery O’Connorilt ja mulle meenus, et kirjanik ütles enda kohta umbes nii: ta on usklik, kelles avaldub tugevalt modernne teadvus. Ma arvasin midagi sama Augusti kohta – ja nahk on selle kõige katteelund. Sealt algabki tema jaoks maal kui tehniline protsess kui kontseptsioon. Jagades piisavalt alandlikkust ajaloo, usu ja moraali vastu, liigub ta tehnilisele tasandile. Läbi sobiva pigmendi, valguse, suurenduse, hirmu ja isikliku pingutuse jõuab ta piisavalt lähedale vanale meistrile. Siis ühtäkki pidurdab ja hävitab selle. Puhas jäljendus oleks naiivne, kriitikavaba ja igav nagu akademistlik maal. Ehk ongi oluline minna piisavalt lähedale, et siis eemalduda. Jõuda maali naha alla ja siis valida enda tee. Aga ehk ma eksin täielikult. Ma lahkusin sealt kerge vihmasaju käes ja mõtlesin, et ilmselt kirjutan selle teksti – ja lasen minna sel. Las autor sureb, las tekst elab oma elu. Peaasi, et ma ei teeks liiga kunstniku ausale meetodile kuratooriaalse keerulise sõnapahvakuga, mis ilutseb eneses, kuid päeva lõpuks närbub nagu kraavilill uhkes disainvaasis. 18. August 2026 kuskil kõrgel Kesk-Euroopa kohal Näituse saatetekst: Triin Metsla Graafiline disain: Ott Metusala

August Sai „Värvinahas“

RuuduUlas_CMYK 2024

Ruudu Ulas “CMYK” (2024)

Ruudu Ulas – Impact

Ruudu Ulas “Mõju” (2018/2022)

Future-HQ

Anaïs Goupy “Tulevik” (2024)

Anais_SnowyShell_DSF6786-1536×2048

Anaïs Goupy “Edev kest” (2024)

3_Liga_Spunde_The-Sims.-A-Very-Boring-Game_2019-2000×1419

Līga Spunde “The Sims. Väga igav mäng” (2019)

safe traps_tütar galerii_april 2026_photography alana proosa-26

Līga Spunde “Gobo” (2021)

Screenshot 2026-05-03 at 15.07.23

Madlen Hirtentreu “Hauakuju Rolexil” (2025)

safe traps_tütar galerii_april 2026_photography alana proosa-3

safe traps_tütar galerii_april 2026_photography alana proosa-32

safe traps_tütar galerii_april 2026_photography alana proosa-4

Tutar Gallery – Safe Traps – 23.04.2026 – 092

Fotod: Grupinäituse “Turvalised lõksud“ avamine

Tütar galerii kevadhooaja lõpetab rahvusvaheline grupinäitus &quot;Turvalised lõksud“, kuraator Maria Helen Känd.  Näitus on avatud 24. aprillist kuni 21. juunini. Osalevad kunstnikud: Madlen Hirtentreu, Ruudu Ulas, Liga Spunde (Läti) ja Anaïs Goupy (Prantsusmaa).  Foto: Fragment Anaïs Goupy teosest &quot;Future&quot;

Future-HQ 1

Tütar galeriis avatakse rahvusvaheline grupinäitus “Turvalised lõksud“

Tänapäeva lääne ühiskonnas on juurdunud uskumus, et saame iseennast ja meist väljapoole jäävat maailma hallata ja juhtida. Kontrollimine pakub turvatunnet ja vaigistab hirmu tundmatuse ees. Kontrolli puudumine – seotus, sõltumine, allumine – mõjub aga ahistavalt. Samas jääb ka osa iseendast meile alati teadvustamatuks ning kättesaamatuks. Ennast ja ümbritsevat juhtida püüdes toetume seega üha enam kujutlustele „minast“ ja maailmast, mis tegelikult ei allu meie tahtele. „Turvalised lõksud“ kutsubki mõtisklema teistsuguse loogika üle, milles kontroll ise ja vajadus selle järele paljastuvad tegeliku lõksuna.
Näitus toob kokku kunsti, milles käsitletakse kontrolli kui näilist kindlust. Teosed toimivad pingeväljas, kus võlu ja häiriv võõritustunne eksisteerivad kõrvuti – mugavusest saab ebamugavus ning tuttavlikkusest kummastus. Olgu tegemist digitaalsete fantaasiate, antropomorfsete looduskuvandite või lihvitud kehaesteetikaga – need konstruktsioonid paljastavad lähemal vaatlusel enda hapruse, pöördudes lõpuks oma lubaduse vastu.
Seda dilemmat kehastab Līga Spunde skulptuur, mis ammutab ainest nii „Bambi“ muinasjutust ja selle Disney ekraniseeringust kui ka trofeefotograafiast. Inimtekkelised käsitlused loodusest on sageli petlikud: metsikus ja oht taandatakse ning asendatakse sõbraliku nägemusega loomadest. Spunde esmapilgul tahtlikult eksitav teos toob esile liikidevaheliste suhete vaenuliku olemuse. Hirvest – muinasjutust tuntud Gobost – on saanud elutu objekt, kuid inimene poseerib kangelasena, uskudes endiselt, et valitseb looduse ning elu ja surma üle. Ka digijoonistusel „Üks väga igav mäng“ flirdib Spunde ambivalentsusega, kujutades stseeni maailmakuulsast elusimulatsioonimängust „The Sims“ – täieliku kontrolli ekstreemvormist. Ühelt poolt pakub arvutimäng teraapilist võimalust luua ideaalne minapikendus, kodu ja perekond, kuid teisalt muutub see täiuslik maailm peagi igavaks ning ajendab otsima põnevust olukordadest, kus avatarid viiakse viimase piirini. Taoline piiripealsuse kompamine ja enesepõletamine ilmneb lääne mugavas ja turvalises heaoluühiskonnas ka väljaspool mängu, kus spliini leevenduseks vajatakse ekstreemsusi. See on kontrolli-illusiooni viimane aste: loome kriisisituatsiooni, et tunda end kangelasena, kes näiliselt omatava kontrolli vabastab.
Kui Spunde teostes on loodus surutud simulatsiooni raamidesse, siis Madlen Hirtentreu installatsioon tuletab meelde, et loodusel on viise nende raamide murdmiseks. Hirtentreu laest laskuv lihasööjataim, mida kaunistavad pärlid ja metallist kihvad, on kultuuris üks levinumaid troope koletuslikust anomaaliast, mida inimesed kategoriseerivad kui tundmatut „Teist“. Need veidrad taimed tähistavad loomuliku korra pöördumist, mil „söödavast“ saab „sööja“, rippudes vaataja kohal vaikse meeldetuletusena looduse taltsutamatusest. Hirtentreu teine installatsioon „Haud Rolexil“ sümboliseerib inimliku korrastusprintsiibi hävimist: luksusobjektile on justkui meteoriidina langenud hauakivi, mis purustab kapitalismil ja senisel ajaarvamisel põhineva eluviisi. Lähemal vaatlusel võib hauakivi vorm meenutada ühesarvelist ninasarvikut – liiki, kes kahjuliku inimtegevuse tõttu elab looduslikult veel vaid Jaava saarel, viidates ökoloogilisele kriisile ja paljude liikide kaotatud tulevikule.
Materiaalsele maailmale ja sellele ebaproportsionaalse väärtuse omistamisele sekundeerib Ruudu Ulas, kes uurib seerias „Keerulised objektid“ meid ümbritseva keskkonna hillitsetud ja püsivat ebakindlust. Ulase fotodel kujutatud argised ruumid ja seal leiduvad esemed on justkui nihkes; neil pole otseselt midagi valesti, kuid miski jääb kriipima. Sageli esitleb Ulas fotosid installatiivselt ja viitab fotodel kujutatu ning ruumis loodu omavahelistele suhetele. Kaheosalises teoses toob Ulas esile, kui absurdne on eksklusiivsuse ja originaalsuse ihalemine maailmas, mida iseloomustab korduste ja koopiate reprodutseerimine. Samuti mängib Ulas fotokunsti põhiküsimusega tegeliku ja lavastatu vahekorrast, tuues sisse veel ühe „keerulise“ koha – tasandi, kus vaataja on vastuvõtlik kunstniku püüdlusele tema tegelikkuse tajuga manipuleerida.
Anaïs Goupy esitab sarnaseid küsimusi vahendatuse, autentsuse ja algupära kohta digisfääri ning sotsiaalmeedia suundumuste kontekstis. Goupy lammutab valitsevaid ilustandardeid ja ettekujutust perfektsest kehast, näidates, kuidas lääne diskrimineerivates raamides on keha muutunud kaubaks. Kunstnik põimib digitaalse ja analoogmaailma, kaasates maaliprotsessi tehisaru juhitud algoritme, millele on sisestatud spetsiifilised visuaalsed andmed. Inimlike ja masinlike võtete kombineerimisel sünnib trompe-l’œil ehk pettepilt. Nii saab inimkeha, mis on valdavalt meie enesekontrolli väljund ja minapildi osa, Goupy loomingus groteskselt deformeerunud välimuse. Nendes teostes on ideaalse keha esteetika küll äratuntav, kuid see mõjub kui kõverpeeglis või digitaalses tõrkes ehk glitch’is, rõhutades idealiseeritud kuvandi eksitavat olemust.
„Turvalised lõksud“ peegeldab ühiskonda, mis otsib pelgupaika pealispindsest ja illusoorsest. Meile loovad turvatunnet jäigad kategooriad, ergutavad simulatsioonid ja estetiseeritud keskkonnad ning kehad. Nendele konstruktsioonidele toetudes liigume üha kaugemale ettearvamatust ja loomulikust. Muutudes sellistest struktuuridest aga sõltuvaks, hakkame neid ise kinnistama ja taastootma, andes sel viisil võimu süsteemidele, mis meid tegelikult ohjes hoiavad. Nii selgub, et inimene on olemuslikult sõltuv ning kontrollitunne on vaid lohutav illusioon ehk mentaalne lõks.
Kuraator: Maria Helen Känd 
Osalevad kunstnikud: Anaïs Goupy (Prantsusmaa), Liga Spunde (Läti), Madlen Hirtentreu, Ruudu Ulas 
Graafiline disain: Ott Metusala 
Näituse dokumentatsioon: Alana Proosa

2026_TytarGalerii_SafeTraps_Koduleht_3200x2000px_Kavand_16-04-A-EST

Grupinäitus „Turvalised lõksud“

Facebook

Instagram

Dénes Farkas „Herbaarium“

Seotud uudised

Tütar galeriis avatakse Dénes Farkasi isikunäitus

Teised näitused

August Sai „Värvinahas“

Grupinäitus „Turvalised lõksud“